Asfäärilised prilliläätsed

Mõningatel andmetel ulatub prilliläätsede ajalugu aastasse 1200 e.m.a. Esimesed prilliläätsed olid kaksikkumerad ja mõeldud kujutise või teksti suurendamiseks ning presbüoopia korrektsiooniks. Tänu kohmakale konstruktsioonile olid sellised läätsed väga suurte servamoonutustega, mis tingis nende piiratud kasutusvõimaluse. Kaksikkumer optilise läätse konstruktsioon oli kasutusel kuni 18. sajandini, mil valmistati esimene ühelt poolt nõgus kumerlääts. Uudsest konstruktsioonist tingituna vähenesid oluliselt läätsede servaala moonutused ja laienes prillikasutaja vaateväli. 19. sajandi lõpus kujunes välja optilise läätse esipinna kumeruse standard 6 dioptrit, mis suuremal määral langeb ühte ka silma kumerusega. Tänu prilliläätse seesmise pinna nõgususele suurenes ka vertex distance, mistõttu laienes vaateväli ja servamoonutused muutusid enam-vähem talutavateks. 6 dioptriline esipinna standard oli kasutusel kuni II Maailmasõjani.

20. sajandi alguses muutusid prilliraamid suuremaks ning suurenesid ka kasutatavate prilliklaaside läbimõõdud, mis põhjustas läätse servaala moonutuste järsu kasvu. Sõnavarasse tekkis servaastigmatism.

Esimene prilliläätsede tootja, kes hakkas servaastigmatismi kõrvaldama, oli Carl Zeiss, tuues 1908. aastal turule mineraalläätse Punktal. Erinevate valemite ja keeruliste arvutuste abil muudeti prilliläätse baaskumerusi viisil, mis vähendas tunduvalt servaastigmatismi, likvideerides selle mõnel juhul pea täielikult. Kogu metoodikal oli aga väga suur puudus erinevate kumerustega läätsetoorikute maht kasvas mitmekümnekordseks, muutes ettevõtmise majanduslikult kahjulikuks. Siiski aga olid läätsed Punktal veenvaks tõestuseks, et 6 dioptrilist pinnakumerust muutes on ka võimalik prilliklaase toota.

Teatavat laadi kompromissettepanekuga tuli lagedale American Optical, kes muutis baaskumerusi iga 2 dioptri tagant.

Protsess 6 dioptrilise baaskumerusega prilliläätsedelt üleminekul teistele kumerustele vältas ühtekokku 30 (!) aastat. Viimase kümne aasta jooksul toimunud tehniline areng, mis avaldub ka uutes prilliläätsede konstruktsioonides, on tekitanud arvamusi, et aastaks 2010 saab asfäärilisest läätsest optikas kasutatav tavaline prilliklaas.

Kuidas tekkis asfäärilisus?

Esimesed asfäärilised prilliläätsed valmistati 1950-ndail aastail hallkae (katarakt) eemaldamise operatsiooni läbi teinud patsientidele, kes vajasid korrektsiooniks tugevaid plussläätsi (12-15 dptr.). Kuna sel ajal valmistati kõik prilliläätsed tavalisest mineraalklaasist, olid need väga rasked ja keskelt paksud. Servaalade moonutused olid enamikule prillikandjatest täiesti talumatud.

Sel ajajärgul uudsed asfääriliste prilliläätsedega prillid olid tunduvalt kergemad, läätsed olid õhemad ja kosmeetiliselt kenamad, kuna isegi väga tugevate numbrite puhul paistis läätse esiserv üle raami ainult natukene. Lisaks pandi veel tähele, et patsiendi nägemine perifeerses tsoonis paranes märgatavalt.

Tänapäeval kasutatakse peale hallkae lõikust intraokulaarset läätse, mis on patsiendilegi tunduvalt mugavam, küll aga jätkub asfääriliste läätsede võidukäik tavaliste prillikandjate juures.

Asfääriliste prilliläätsede masstoodanguga tegi aastal 1991 algust firma Rodenstock, kes tõi turule +10,0 dioptrist tugevama läätse Cosmolit. Rodenstocki edu innustas ka teisi läätsetootjaid asfäärilisi läätsi valmistama ja õige pea jõuti ka miinusläätsede konstruktsioonide muutmiseni. Praeguseks hetkeks kuuluvad asfäärilised läätsed enamike tootjate nomenklatuuri ja tootmisesse on jõudnud ka asfäärilised multifokaalsed prilliläätsed.

Asfäärilisuse sisu

Asfääriliseks nimetatakse prilliläätse, mille baaskumerust (esipinda) ja mõnel juhul ka tagapinda, ei saa iseloomustada sfäärilise raadiusega s.t. toimub teatud kõrvalekalle sfäärilisest (sfäär – kera) vormist. Asfäärilise läätse puhul väheneb tsentrist perifeerses suunas nii läätse kumerus kui ka sellele vastavalt optiline tugevus dioptrites. Sfäärilise läätse puhul on kumerused ja tugevused konstantsed. Eeltoodu põhjendab täiesti selgelt seose asfäärilise läätse kaalu ja kumeruse muutumise vahel, aga kuidas selgitada moonutuste vähenemist?

Silma pöördumisel (liikumisel) vaskule ja paremale, suureneb sarvkesta kaugus läätse sisepinnalt (vertex distance; VD). Sfääriliste läätse puhul põhjustab just see servaalade astigmatismi – muutub läätse efektiivne tugevus, plussläätsed muutuks nagu tugevamaks ja miinusläätsed nõrgemaks.

Asfääriline läätse konstruktsioon võimaldab läätse optilist tugevust perifeerses suunas vähendada, arvestades samas VD muutumisega, tagades terava nägemise ka läätse äärealadel, vähendades samas ebamugavustunnet perifeerse tsooni kasutamisel. Loomulikult kasutavad läätsetootjad asfääriliste läätsede valmistamisel erinevaid pinnakonstruktsioone ? osadel algab asfääriline tsoon kohe läätse servast, teistel aga hõlmab just nimelt läätse keskosa. On liikvel erinevaid teooriaid selle kohta, milline asfäärilisus tagab maksimaalse nägemismugavuse. On reegliks, et plussläätsede puhul on asfäärilisus võrdelises seoses läätse optilise tugevusega. Läätsedel tugevusega +1,0 võib asfäärilisusest tingitud tugevuse muutus olla kõigest 0,25 dioptrit, samas läätsel tugevusega +14,0 isegi 5 dioptrit.

Kellele pakkuda asfäärilisi prilliläätsi? Paljud eksperdid on arvamusel, et asfääriliste läätsede konstruktsioonist põhjustatud kosmeetilised muutused on märgatavad juba +/- 3,0 dioptrilise ametroopia puhul. Plussläätsede poole pealt võib asfäärilistele mõelda juba alates +2,0 dioptrist.

Asfäärilisuse plussid

Pakkudes kliendile asfäärilisi prilliläätsi, tehakse eelkõige panus prillide kandmise kosmeetilisele aspektile – läätsed on õhemad, prill on kergem, plussläätsed on lamedamad ja ulatuvad raami esiküljelt vähem välja. Vähetähtis pole kindlasti ka asjaolu, et prillikandja silmad ei näi plussläätsede puhul poolprofiilis vaadatuna enam ebaloomulikult suured. Peale selle ei moonuta asfääriliste läätsede perifeerne tsoon vaadeldavate objektide tegelikke mõõtmeid. Asfääriliste läätsede häid omadusi on võimalik klientidele tutvustada spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud demonstratsioonikomplektidega.

Asfäärilisuse miinused

Servamoonutuste vähenemine asfääriliste läätsede puhul on viinud selleni, et paljudel seniajani tavalisi sfäärilise konstruktsiooniga läätsi kasutanud klientidel on oma uute prillidega tõsiseid kohanemisraskusi. Harjumisperioodi pikkus sõltub kliendi individuaalsetest omadustest ja võib kesta mõnest tunnist mõne päevani. Samal ajal on aga kindlasti patsiente, kes ei pane toimunud muutust tähelegi. Sellele vaatamata on optikaala spetsialistid arvamusel, et kliendile tuleks kindlasti juba enne asfääriliste prillide valmistamist selgitada kõiki ohte, mis võivad uue läätsekonstruktsiooniga kaasas käia, et kliendil ei tekiks hiljem pettumustunnet ega soovi prillidest loobuda. Väga häirivaks osutuvad asfääriliste läätsede peegeldused, sest tegemist on lamedamate pindadega. Lisades siia juurde veel kõrgema murdumisnäitaja poolt põhjustatud peegeldused, saamegi aru, et asfäärilist prilliläätse tasub müüa ainult koos peegeldusvastase pinnakattega. Paljud tootjad seda teed läinud ongi ja üha raskem on müüa asfäärilist läätse AR pinnata.